Artiklid

Suveniiriäri võimalikusest Eestis

15.06.2005

Tallinnas ja mujal Eestis suveniirikaubanduses toimuv on lugu kahest erinevast maailmast. Põhjus lihtne Tallinnas liigub oluliselt enam turiste.
 

Just Tallinnasse satub turist, kelle jaoks Eesti ja eestlased on piisavalt eksootilised, et siit mingi meene kaasa osta...Kuigi rootslased ja soomlased moodustavad suurima osa Eestit külastavatest turistidest, siis suveniire nad siit kaasa ei osta. Suveniiri­kaubanduse käive sõltub kruiisi­laevadega Tallinna tulevatest jõukatest ameeriklastest.

Ilmselt kuulub meie pealinn suveniiripoodide arvult ühe elaniku kohta Euroopa tippu. Pealinnas toimuv tekitab mulje, et suveniirikaubandus on tulus äri, mis annab tööd sadadele firmadele ja käsitöömeistritele ning hoiab elus loovust, disaini ja kunsti. Päris nii see pole.

Kui mujal Eestis on turistile suveniirina pakutu eestimeelne ja üldjuhul eestimaine, siis Tallinnas on need proportsioonid vastupidised ja seda põhjusel, et enamus suveniiripoode eestlastele ei kuulu...

Juba ammustest aegadest on olnud Tallinna suuremad kaupmehed mitte-eestlased, kes arusaadavalt tegelesid oma loomusele vastavalt ikkagi puhtalt äriga, mitte kohaliku traditsiooni või kultuuri arendamisega. Kui sa müüd emotsiooni­kaupa ja kui su juured on mujal, siis pole imestada, et eelistatakse ikkagi seda, mis hingele lähedasem. Veri on paksem kui vesi.

Muidugi taandub kõik ratsionaalsusele, kas pakutav ese müüb või ei müü. Matrjoska, merevaik, keraamika, tekstiil ja muu mujalt sissetoodav kaup müüb paremini eelkõige sellepärast, et see tuleb kaupmehele odavamalt kätte.

Just mitte-eestlased on teinud suveniirikaubandusest tõeliselt suursuguse äri, kus kolm-neli suuremat tegijat omavad igaüks kuut kuni kaheksat poodi Tallinna külastatavamates piirkondades. Eesti mõistes vahendavad nemad kaupa väga suurtes kogustes.

Tänu nende suurtegijate omavahelisele tugevale konkurentsile on viimase paari aasta jooksul toimunud Tallinnas plahvatuslik suveniiripoodide juurdekasv. Tallinna vanalinnas ja eriti Toompeal on aga Eesti kõrgeimate üürihindadega müügipinnad. Lisaks on suveniirikaubandus äärmiselt hooajaline äri. Nendest teguritest tulenevalt peab kallilt müüdav kaup kaupmehele kätte tulema äärmiselt odavalt.

Eesti suveniiri- ja käsitöötootjad keskendusid seevastu välisturgudele. Täites mahukaid tellimusi jäi Eesti enda turg tagaplaanile, keskenduti vaid sellele, mis oli kasumlik ja efektiivne. Stockholmi vanalinnas ringi jalutades on kummaline tõdeda, et enamik käsitöötooteid, mida seal pakutakse Rootsi käsitöö pähe on Eestis toodetud. Skandinaavia turgudest said Eesti käsitööfirmade elushoidja ning arendaja. Käsitöö on jäänud üheks Eesti ekspordiartikliks.

Suurimaks probleemiks kohalike käsitöötootjate jaoks pole mitte turud ja raha, vaid oskustööliste puudus ning äri hooajalisus ja ebastabiilsus. Keeruline on järgnevat hooaega ette arvata, kuna kõik eelnevad on olnud nii muutlikud. 
Eesti käsitöötootjatel läheb siiski hästi, kuid et allhange ei saaks domineerivaks ja firmadel oleks normaalne areng ka tulevikus, peab see töö olema rohkem hinnatud.

Võib ennustada murrangulisi aegu, sest liitumine Euroopa Liiduga on kaubavahetust lihtsustanud ja suurendanud Eestit külastatavate turistide arvu. Ka on kasvanud Vene turistide arv, kes just nimelt nõuavad kohalikku käsitööd.
Eesti Käsitööliit võiks olla selleks katuseorganisatsiooniks kohalike tootjate ja müüjate jaoks, kes reguleeriks valdkonnas toimuvat, keskenduda käsitöö arendamisele ja populariseerimisele.
Ilmselt on selleks vaja poliitilist otsust, sest praegu ta seda pole.
Kõik oleneb, mis mulje me tahame Eestit külastatavatele turistidele endast jätta.


"Eesti suveniiriäris domineerivad mitte-eestlased"

Äripäev
15.06.2005