Esimesed asukad, kelle keelest oleme omaks võtnud sadakond sõna, sulandusid viie aastatuhande eest soome-ugri hõimudega.
Muinasaja lõpuks, kui siinset rahvast juba eestlasteks nimetati, oli põlluharimine kujunenud küttimise ja kalapüügi kõrval peamiseks elatusallikaks. Tuhande aasta jooksul on eestlased end maarahvaks nimetades põlluharijaks talurahvaks pidanud.
Eesti maa ja rahvas asub sellises paigas päikese all, mis ülemere vägevatele ja maismaanaabritele ikka ette on jäänud. Rahvast on siia ja siit palju läbi liikunud – ikka midagi maha jättes ja kaasagi võttes. Ja nii ajast aega muutustes ning samas visalt ja eestlase jonniga oma säilitades on kujunenud Eesti ja eestlaste kultuur. Eesti kultuuris on olnud kolm suurte muutuste aega:
Eesti vallutamise järel 13. sajandi ristisõjas hakkasid kujunema linnad ja seisuslik ühiskond, kus valitsejaiks ja ülemkihtideks said valdavalt sakslased. Katoliikluse mõju on aga tänaseni tajutav – eriti meie nimedes ja kalendris.
Reformatsioon ja 17. sajandil kinnistunud luteri kirik sai eestikeelse trükisõna ja eestlaste koolihariduse algatajaks ja innustajaks.
1860. aastail alanud massiline talude päriseksostmine tõi eestlastele vabanemise pärisorjuse taagast ja võimaluse majanduslikuks edenemiseks. See oli rahvuse kujunemise ja linnastumise, aga samas ka väljarändamise alguseks. 20. sajandil on ligi kuuendik eestlastest elanud kodumaast eemal. Loe täpsemalt Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt: E E S T I |